Puukborrelioos (ehk Lyme’i tõbi) on süsteemne nakkushaigus, mida põhjustab Borrelia perekonna spiroheetbakter. Seda levitavad eelkõige puugid, eriti Ixodes ricinus Euroopas. Sõltuvalt vaatenurgast võib selle haigust kirjeldada erinevalt.
Infektsionisti pilguga:
Puukborrelioos on zoonootiline infektsioon, mida levitab puugi kaudu inimesse Borrelia burgdorferi sensu lato bakterikompleksi kuuluv patogeen. Haigus kulgeb mitmeastmeliselt:
-
Varajane lokaalne staadium (päevad-kuni-nädalad pärast nakatumist): kõige iseloomulikum sümptom on erüteema migrans – aeglaselt laienev, sageli rõngakujuline nahalööve hammustuskohas.
-
Varajane dissemineerunud staadium (nädalad-kuni-kuud): võimalikud sümptomid on neuroborrelioos (meningiit, radikuloneuriit, perifeerne halvatus nagu Bell'i halvatus), kardiaalne haaratus (nt atrioventrikulaarne blokaad).
-
Hiline staadium (kuud kuni aastad): võib esineda krooniline artriit (eriti suurtes liigestes nagu põlved), krooniline neuroborrelioos või dermatoloogilised muutused nagu acrodermatitis chronica atrophicans.
Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja seroloogial (IgM, IgG antikehad ELISA ja Western blot abil). Ravi sõltub staadiumist – kasutatakse antibiootikume nagu doksütsükliin, amoksitsilliin või ceftriaksoon.
Keemiku pilguga:
Puukborrelioos on põhjustatud gramnegatiivsete spiroheetide poolt, mille lipopolüsahhariidide asemel membraanides on spetsiifilised lipoproteiinid, mis võimaldavad immuunpõgenemist. Borrelia genoom on märkimisväärselt kompleksne – tal on lineaarne kromosoom ja hulgaliselt lineaarseid ning ringjaid plasmiide, mis kodeerivad virulentsusfaktoreid.
Üks peamine virulentsusfaktor on OspC (Outer Surface Protein C), mis osaleb puugist inimesele ülekandumisel. Borrelialiigub spiraalselt läbi koe, kasutades flagellasid, mis paiknevad periplasma ruumis – võimaldades tal tungida läbi rakukihtide ja immuunreaktsiooni eest varjuda. Immuunreaktsioon kutsub esile põletikureaktsioone, mis on aluseks paljudele sümptomitele.
Antibiootikumid toimivad bakteri DNA replikatsiooni või proteiinisünteesi pärssimise kaudu (nt doksütsükliin seondub ribosoomidele ja inhibeerib translatsiooni).
Patsiendi pilguga, kes on olnud haige mitu aastat:
„See algas ühe puugihammustusega, millele ma alguses isegi eriti ei mõelnud – lihtsalt sügelev täpp. Mõni nädal hiljem tundsin end nagu gripis – väsimus, peavalu, veider kihelus jalgades. Siis algasid imelikud närvivalud – nagu elektrilöögid, mis käisid läbi jäsemete. Arstid ei leidnud midagi konkreetset.
Aastate jooksul on see muutunud elu osaks – on päevi, kus liigesevalu ei lase voodist tõusta, ja öid, kus magamine on võimatu, sest lihased tõmblevad. Mõistus oleks nagu udus – inimesed nimetavad seda ajuudu. Isegi pärast antibiootikumikuure jäi mingi „vari“ kehasse. Kõige raskem on see, et paljud arstid ei võta sind tõsiselt – nagu kõik oleks peas kinni, aga mina elan selles kehas. Ja see keha on pidevalt väsinud.“